Mine sisu juurde

Hip-hop

Hip-hop tants kujunes 1970. aastatel New Yorgis Bronxis hip-hopi kultuuri osana DJ-mängimise, räpi ja grafiti kõrval. Seda tantsitakse hip-hopi muusika saatel kõverdatud põlvede, lõdva keha ning ühtlase vetrumise või õõtsumisega rütmis. Stuudiod õpetavad seda rühmades nii freestyle’ina ehk improvisatsioonina kui ka koreograafiana.

  • Groove ja musikaalsus: rütmis liikumine kogu kehaga.
  • Kardio, vastupidavus ja tugevad jalad.
  • Freestyle’i oskus ja julgus tantsida pidudel, ringis või battle’il.
  • Eneseväljendus: iga tantsija leiab aegamööda oma stiili.
  • Alus teistele tänavastiilidele ja koreograafiale.
  • Tossud, milles saad liikuda ja pöörelda. Mõni stuudio palub puhtaid jalanõusid, mida kantakse ainult siseruumides.
  • Avarad ja mugavad riided.
  • Vesi ja rätik.
  • Muud pole vaja – stuudios on saal, peeglid ja helitehnika.
  • Tavaliselt 60–90 minutit.
  • Soojendus groove’idega – bounce, rock ja isolatsioonid.
  • Foundation ehk alus: põhisammud, mida sageli nimetatakse party dance’ideks või social dance’ideks. Igaühel on oma nimi ja neid õpitakse ükshaaval.
  • Kombinatsioon või koreograafia ühe loo peale, mida seejärel tantsitakse väikestes rühmades.
  • Paljud treeningud lõpevad cypher’iga: tantsijad seisavad ringis ja käivad kordamööda keskel freestyle’i tantsimas. Keegi ei pea keskele minema enne, kui on selleks valmis.
  • Tasemeid on algajatest edasijõudnuteni ning levinud on laste- ja noorterühmad.

Kellele see kõige paremini sobib

Jaotis „Kellele see kõige paremini sobib“
  • Lastele ja noortele – hip-hop on populaarne esimene tantsustiil.
  • Täiskasvanutele, kellele see muusika meeldib ja kes tahavad energilist treeningut.
  • Neile, kes tahavad freestyle’i tantsida, mitte ainult kindlaid kavasid õppida. Hip-hopi põrandapoole kohta vaata Breaking.
  • Teiste stiilide tantsijatele, kes soovivad rohkem groove’i ja vabamat keha.
  • Vähem sobib see neile, kes tahavad aeglast ja vaikset treeningut. Kõverdatud põlved ja pidev vetrumine koormavad põlvi: põlveprobleemide korral küsi nõu arstilt ja räägi sellest õpetajale.